Armastus on inimese sügavamaid vajadusi. Kui vanemate armastus on tingimusteta, siis ei pea laps pingutama, et vanemate armastust ära teenida. Armastavas keskkonnas armastavate vanemate hoole all kasvanud laps ei pea suureks kasvades iialgi küsima: “Mis on armastus?”. Ta mõistab, et sellel polegi kindlat määratlust, see on loomulik nagu hingamine, sünd, surm, usk ja meditatsioon.

Inimesed arvavad, et suudavad armastada vaid siis, kui leiavad õige inimese, mingi täiusliku mehe või naise. Täiuslikkust nõuavad vaid egoistlikud, armastusvõimetud või neurootilised inimesed. Soov täiuslik olla paneb inimesed petma, teesklema, näitlema, mänge mängima.

Tõeline armastus on ime, aga inimesed enamasti ei märka ega oska seda hinnata. Armastus on sama loomulik kui hingamine, see ei nõua midagi ja on tänulik ka siis, kui jääb vastamata. Järelikult polnudki selleks vajadust. Armastus vajab kasvuks tänulikkuse ja tunnustuse atmosfääri, mitte nõudmisi ja ärakasutamist. Armastus pole äri, sellesse ei saa suhtuda äritsejana. Sel juhul läheb kõik kaunis kaotsi. Ka seks ilma armastuseta on vaid füüsiline akt, milles hing ei osale. Kui armastus muutub suhteks, saab sellest ike, võitlus mõjuvõimu pärast tapab ilusa ja helge. Armastus on nagu lille lõhn, mis levib hoolimata sellest, kas keegi üldse tuleb nuusutama. Kui kahe inimese kooselu toimib armastuses, siis ei piirata ega häirita teineteise individuaalsust ja hinge.

Arvatakse, et armastus ja vihkamine on vastandlikud, aga see pole nii. Armastus ja vihkamine on seesama energia, armastus võib alati muutuda vihkamiseks ja vihkamine armastuseks kahe vastandpooluse vahel. Mees ja naine on vastandlikud, aga nad saavad teineteist täiendada, kui ühe nõrkused on teise tugevused ja vastupidi. Armastuse tegelik vastand on hirm, mis saab alguse pisiasjadest. Religioonid õpetavad teisi isetult teenima ja armastama. Et tõeliselt teist inimest armastada saaks, peab armastama ka iseennast. Kui inimene kord juba sündis, siis on tema ülesanne ja kohustus igas mõttes õitsele puhkeda, enda sügavamast olemusest teadlikuks saada. Alles siis saab teistele midagi anda ja jagada, kui endas piisavalt sisu on. Peab olema endas midagi, mida saab jagada (armastust, teadlikkust, teadmisi, olemist, lugupidamist, väärikust jpm.). Armastuses ei tohi teist poolt orjastada või vangiks teha, teises sõltuvust tekitada või proovida teist inimest iga hinna eest endasarnaseks või meelepäraseks muuta. Mida suurem on armastus, seda vähem on nõudmisi, tingimusi ja ülepaisutatud ootusi. Siis pole kohta ka pettumustel ega armukadedusel. Armastus on nii väärtuslik, et seda tuleb hoida riknemise, määrdumise, mürgisuse, armukadeduse, kõige halva eest.

Sellest, et armastus on nii sügav vajadus, ongi tekkinud probleemid. Tõelise armastuse eeldus on usaldus. Kaks inimest võivad tõepoolest elada koos terve elu, võivad alal hoida ka oma armastuse, mis aja jooksul muutub ja areneb, nagu selle kandjadki muutuvad ja arenevad. Armastus ei saa püsida, kui teist poolt kuritarvitatakse, tema individuaalsus maha surutakse ja hing haigeks tehakse. Kui teise poole hing hävitatakse, ei saa kaks vastandlikku poolt enam harmooniliselt koos eksisteerida. Armastus on ilmselt ainus aare maailmas, mille alalhoidmiseks tõeliselt tasub vaeva näha, igasugune vale, pettus, sund ja surve tapab selle kiiresti. See, mida tänapäeval armastuseks peetakse, on enamasti puuduva armastuse aseaine. Kui tõeliselt armastatakse, siis ei tunta vajadust seda pidevalt kogu maailmale ja kõigile näidata, sellest pidevalt rääkida, oma näilise õnnega hoobelda. See lihtsalt on ja seda tuntakse kogu oma sügavama olemusega.

---

Suur valik ehteid, kodukaupu, matkatarbeid, mänguasju, kristalle, taro kaarte, seinapilte jne.

---

NB! Lehekülje sisu kopeerimine ei ole lubatud OÜ A.J.A. Grupp kirjaliku loata. Täpsemad lehekülje kasutustingimused leiad siit.

Kui soovid lisada siia lehele kommertsartiklit kliki siia.